Artikkel on algselt ilmunud Sirbis 25.04.2025 https://www.sirp.ee/toidu-kasvatamine-linnas-kui-tulevikku-vaatav-kultuuripraktika/
Linnades elab juba praegu 70% Eesti elanikkonnast, ÜRO prognooside järgi saavutab muu maailm sama linnastumise taseme aastaks 2050. Kasvujärgses elus – elus, milles väärtustame kohalolu ja elurikkust rohkem kui efektiivsust ja kasumit – muutub linnades toidu kasvatamine mitte üksnes toimetulekumehhanismiks või poetoidu alternatiiviks, vaid kultuuripraktikaks, millega kaasneb epistemoloogiline ja esteetiline nihe – uutmoodi teadmine ja olemine. Linnaaiandus on selle uutmoodi teadmise ja olemise praktiseerimise viis, mullas ja kätega. Linnaaed on elava linna element ega ole ainult koht maasikatele ja petersellile, vaid ka kõneluste ja tunnetusliku kohalolu koht. Kogukonna ühine aiapidamine suurendab usaldust ja kuuluvustunnet, luues uusi suhtlus- ja tugivõrgustlikke. Nii nagu Ateena agoraa oli koht, kus põimusid poliitika ja turg, võib linnaaed kujuneda paigaks, kus toimub ühiskonna kujutlusvõime laiendamine koos teiste elusolenditega, mitte neist sõltumatult.
Üksiktarbijast ühenduse loojaks
Linnas toidusaaduste kasvatamine ei toetu lineaarsele tarbimisahelale – tooda, tarbi, viska ära – vaid lähtub ringmajanduse loogikast, luues suletumaid, taastootvaid süsteeme. Vihmavesi koguneb kastmiseks, biojäätmed ei kao prügilasse, vaid tulevad kompostina eluringi tagasi. Süvaökoloogilisest vaatenurgast on see rohkem kui lihtsalt ringmajandus – see on eetiline ja praktiline kohandumine Maa süsteemide tsüklilisusega.
Linnaaiandus pakub võimalusi elu turumajanduse reeglitest vabastamiseks, et taastada tootmisühikuks või kaubaks muudetu tähenduslikkus väljaspool turuväärtust. Enesele aiasaaduste kasvatamine annab otsese võimaluse osaleda ökoloogiliste ja ühiskondlike süsteemide taas kujundamises – linnaelanik ei ole enam ainult tarbija, vaid ka hooldaja, kasvataja, taastaja, kes loob uusi sotsiaalseid ja ökoloogilisi suhteid mulla, vee, teiste liikide ja kogukonnaga. Kui ökoloogiline kriis on osalt põhjustatud keskkonnast võõrandumisest, siis linnaaiandus on üks viis sellest võõrandumisest vabanemiseks.
Näiteid linnapõllumajandusest maailmas
Linnas toidu kasvatamisest on ka rikastes riikides ette näidata hulgaliselt edulugusid. Ameerika Ühendriikides Detroidis, kus postindustriaalne tühjus pakkus võimalusi eksperimentaalseks linnapõllumajanduseks, on tekkinud sadu kogukonnaaedu ja väikemajapidamisi, mis toidavad elanikke ning samal ajal rajavad uutmoodi majandussuhteid.1 Berliinis Tempelhofi pargi äärealal ja Kreuzbergis Prinzessinnengärtenis on aiasaaduste kasvatamine saanud kõrvuti ökoloogilisega vastusena neoliberaalsele linnakujundusele ka sotsiaalpoliitiliseks aktsiooniks.2 Hollandis on linnaaianduse katsepiirkondi, kus pool elanike elumaast on toidusaaduste kasvatamise all ning seda eripära peetakse kohaidentiteedi osaks.3
Edukaks linnaaianduslikuks eeskujuks võib pidada ka väikesest kogukonnaprojektist välja kasvanud liikumist Incredible Edible, mis on alguse saanud Inglismaalt Todmordenist, kus avalikku ruumi hakati istutama viljapuid, marjapõõsaid, kasvatama maitsetaimi, köögivilja.4 See algatus ei piirdunud ainult kogukonnaaedadega, vaid levis tänavatele, koolide ja haiglate ümbrusse. Liikumine on nüüdseks inspireerinud üle maailma rohkem kui sadat linna, sealhulgas Prantsusmaal, Kanadas ja Hispaanias. Paljud omavalitsused on hakanud Incredible Edible’i mudelit koostöös arendajatega kasutama ka arendusprojektides. Oslos katsetatakse Euroopa rahastatud projektis Edible Cities Network koostööd, kus linnavalitsus ja ülikool pakuvad arendajatele tuge, näiteks aidates rajada uusarenduste juurde permapeenraid ja toidusalusid, mille eest kogukond ühiselt hoolitseb.5
„Söödav linn“ Tallinn
Ka Tallinnas on näha linnaaianduse kiiret arengut. Viimase kuue aastaga on aktiivsete linnakodanike ja organisatsioonide algatusel rajatud ligi 200 õppeaeda, 45 kogukonnaaeda ja 10 toidusalu.6 Ühest küljest peegeldab see rohesuundumuse ja jätkusuutliku elulaadi otsingute mõju, kuid niisama oluline on olnud linna otsus võtta 2018. aastal linnaaianduse arendamine sihipäraselt oma hooleks, luues ametliku valdkonna ning eraldades selleks igal aastal eelarvevahendeid nii uute linnaaedade rajamiseks ja olemasolevate arendamiseks kui ka linnaaiandusürituste, näiteks söögiseente kasvatamise, kompostimise, permakultuuri, linnakoriluse õpitubade läbiviimiseks. Linnaaianduse kommunikatsioonis on võetud selge suund toidu kasvatamise populariseerimisele, kasutades sõnumina kujundit „söödav linn“. Linnaaiandusega tegeleb kümneid tuhandeid tallinlasi ja igal aastal tuleb huvilisi juurde.
Tallinna linnaaiandus on nišist välja astunud ning leidnud koha linna strateegilistes dokumentides ja elanike tulevikulinna kujutluspildis. Tallinnal ja teistel Eesti linnadel on nii ruumiline kui ka kultuuriline kapital, mis loob sobiva aluse linnas toidu kasvatamise edasiseks arenguks. Eesti linnades on asustustihedus väike ja säilinud on palju tühermaid, endisi tööstusalasid, kuhu saab rajada linnaaedu ja vanu viljapuuaedu. Meil on säilinud aiandus- ja koriluskultuur – oma aias aedvilja kasvatavad vanaemad, perega seenel ja marjul käigud on meie kultuuriruumis tavapärased.
Linnas toidu kasvatamine nõuab süsteemseid muudatusi
Selleks et linnas toidu kasvatamine oleks süsteemne, peavad laienema meie omandi- ja haldusalased arusaamad. Kui halduskorraldus on valdavalt vertikaalne ja fragmentaarne, vajame institutsionaalset kujutlusvõimet, mis võimaldaks horisontaalsemat ja paindlikumat ruumiarusaama.
Linna toidukasvatamise kohana mõtestamine eeldab ruumi ümber defineerimist. Linnaplaneerimises võiks agroökoloogia olla arhitektuuri samaväärne partner ning esindada mõtteviisi, milles „söödavad maastikud“ ei ole kunstiline kõrvalepõige, vaid avaliku ruumi uus norm. Kui postindustriaalne linn jättis endast maha tühimikud – tehasealad, raudteekoridorid, mahajäetud parkimisplatsid, siis postkapitalistlik linn võtab need taas kasutusse, kuid seekord kapitali asemel elususe teenistusse,7 aidates nõnda taastada nii kogukondade suveräänsuse kui ka kogu elusa – taimede, mullaorganismide, tolmeldajate ja teiste elusolendite olemisõiguse. Urbanist Henri Lefebvre’i mõiste „linn kui õigus“ on omandanud uue tähenduse, s.o õiguse kasvatada, elada ja luua.
Viljapuude, marjapõõsaste, õis- ja maitsetaimede integreerimine haljastusse peab olema mitte üksikute alternatiivprojektide erand, vaid linnaruumi tavapärane kujundus. Koostöös kohalike omavalitsuste, arendajate, kodanikuühenduste ja maastikuarhitektidega kujundatakse söödava haljastuse standardid. Selline koostöö eeldab linnaplaneerimises väikest, kuid tähendusrikast nihet: haljastust ei mõtestata üksnes esteetilisest vaatepunktist või ökoloogilise reguleerijana, vaid ka kohaliku toidu kasvatamise ja kogukonna kooselu elemendina.
Samuti võiksid õppeaiad ja kogukonnaõpe olla tulevikku vaatavalt süsteemsem hariduse osa, mis ühendab praktiliste elutähtsate oskuste õppimise, parandab ökoloogilist kirjaoskust ja tagab aianduskultuuri kestma jäämise. Aina rohkem räägitakse õpilasi kaasavatest integreeritud õppemeetoditest. Õppeaedades saavad õpilased uurida süsinikuringet mitte ainult õpikust, vaid kompostist, või majandust seemnete vahetamise, tööjaotuse ja väikese linnaaia eelarve planeerimise kaudu, kusjuures areneb ka koostööoskus. Klassiruumis istumise asemel õpitakse värskes õhus tegutsedes.
Aeglasema elutempoga tuleviku loomine
Nii nagu XX sajandi modernses linnas peeti eduks kiirust ja vertikaalsust, võivad XXI sajandi lõpu linnad pühitseda aeglust ja horisontaalsust, masinliku efektiivsuse asemel võidutseb elujõuline sidusus. See ei tähenda arengust loobumist, küll aga ümbermõtestamist.
Linnas toidu kasvatamine ei ole tagasipöördumine kadunu juurde. See on edasi liikumine kujutlusvõimega täiustatud tulevikku, eitamata tehnoloogiat ja traditsioone, sidudes need uueks orgaaniliseks süsteemiks. Nagu ökoloogiline urbanism õpetab, ei ole küsimus ainult selles, kuidas linn loodust vähem kahjustaks, vaid kuidas on selle lahutamatu osa.8 Linnapõllumajandus toimib sümbioosina taristu, elanike ja teiste organismide vahel. Linnas toidu kasvatamine ei ole pelgalt alternatiivset ressursikasutust võimaldav tegevus – sellega kujundatakse tulevikku osaluse, hoolivuse ja koha tähenduslikkuse kaudu.
1 Laura J. Lawson, City Bountiful: A Century of Community Gardening in America. University of California Press, 2005.
2 André Viljoen, Katrin Bohn, Second Nature Urban Agriculture: Designing Productive Cities. Routledge, 2014.
3 Hannah Docter-Loeb, You have to find your own recipe’: Dutch suburb where residents must grow food on at least half of their property. – Guardian 28. XI 2024.
4 https://www.incredibleedible.org.uk/
5 https://ediblecitiesnetwork.com/
6 https://www.tallinn.ee/et/linnaaiandus
7 Chiara Tornaghi, Urban agriculture in the food-disabling city. -Antipode 2007, kd 49, nr 3, lk 781–801.
8 Mohsen Mostafavi, Gareth Doherty, Ecological Urbanism. Harvard GSD, 2010.