Algselt ilmunud Postimehes 31. detsembril 2023: https://tehnika.postimees.ee/7929191/arvamus-tuumajaamaraport-ports-esitamata-ja-vastuseta-kusimusi
Küsimata küsimused tuumaenergia lõpparuandes
Aasta eelviimasel päeval avaldas riiklik tuumaenergia töörühm oma lõpparuande, milles peab tuumajaama ehitamist Eestisse teostatavaks. Tasakaalustamata tuuma- või laiemalt energeetikadebatt on ühiskonnas kahjuks jäänud pidamata ning Fermi Energia PR-masin on saanud rahus töötada. Kuidas ja kui süsteemselt see tegutseb, võib lugeda hiljutisest suurepärasest Levila artiklist. Kahjuks on näha, et kas lihtsalt pinnapealset või juba tugevalt lobistatult on tööd teinud ka tuumaenergia töörühm ning ainult selle lõppraporti põhjal ei tohiks Riigikogu kindlasti teha põlvkondadeülest otsust tuumajaama ehitamise kohta.
Fermi Energia töö tulemusena räägitakse Eesti puhul peamiselt väikeste moodulreaktorite (nüüd juba mitmuses) ehitamisest. Ka tuumaenergia töörühma lõpparuanne laulab just väikestele moodulreaktoritele (ingl k. small modular reactor ehk SMR) kiidulaulu ilma suurema kriitikata, jõudes järeldusele, et Eestis oleksid sobivad väikesed moodulreaktorid mille võimsus jääb alla 400MW.
Üsna sujuvalt libisetakse üle faktist, et kõik väikesed kommertslikud moodulreaktorid eksisteerivad siiani vaid paberil ning samuti on kõik nende eelised eelduslikud. Näiteks “SMR-ide puhul, mis vajavad suurte tuumaelektrijaamadega võrreldes oluliselt väiksemaid investeeringuid, eeldatakse, et nende rajamine täielikult erasektori poolt on teostatav” või “eeldatakse, et uued väikereaktorid saavutavad võrreldes vanema tehnoloogiaga personaliefektiivsuse, mis on tingitud väiksematest jaamadest, lihtsamatest konstruktsioonidest ja passiivsetest ohutussüsteemidest, mis ei nõua käitaja sekkumist.” Ilmselt oli ka Auvere elektrijaamal enne selle ehitamist palju eelduslikke eeliseid.
Pikk ajalugu
Vaatamata suurele kärale pole väikesed tuumareaktorid midagi uut. Esimene tuumajaam oli Nõukogude Liidu 5 MW reaktor, mis lülitati tööle 1954. aastal. Tuumalaevadele ja tuumapommide valmistamiseks on ehitatud sadu väikeseid reaktoreid. Projekteeritud, välja töötatud ja vahel harva ka valmis ehitatud on 57 erinevat väikese tuumareaktori disaini ja kontseptsiooni.
Väikeste moodulreaktorite eestkõnelejad väidavad järjekindlalt, et need on ohutumad, odavamad ja neid on võimalik kiiremini ehitada kui tavalisi reaktoreid. Riiklik tuumaraport taastoodab neid väiteid ilma igasuguse kriitilise analüüsita.
Esiteks on traditsiooniline tuumaenergia juba praegu ohutu, kui välja arvata mõned üksikud kriitilised intsidendid nagu Tšernobõl, Fukushima, Three Mile Island ja veel mõned.
Ohutusprobleemid ei ole põhjus, miks tuumaenergia pole leidnud nii suurt kasutuselevõttu, vaid lihtlabane va Exceli kulude-tulude tabel on põhjus, miks tuumaenergia pole siiani nii laialt levinud. Tuumajaamade ehitamine on liiga kallis ja liiga aeglane, eriti väikese riigi jaoks, mis peab nullist üles ehitama kogu regulatoorse ja päästevõimekuse. Eriti riskantne on see olukorras, kus tuumajaam üheks võimalikuks arendajaks on sisuliselt iduettevõte, kelle äriplaan võib kiiresti läbi kukkuda. Kuigi raportis on märgitud, et riik võib Fermi Energia pankroti ennetamiseks pakkuda ettevõttele erinevaid toetusmeetmeid, nagu hinnagarantiid, maksusoodustused või subsideeritud laenud, et tagada projekti majanduslik elujõulisus, ei pruugi see edu tagada. Nii võib maksumaksja ennast järsku leida tuumajäätmete otsast, mille likvideerimise eest ei vastuta justkui keegi.
Kui algselt räägiti väikeste moodulreaktorite puhul odavusest ja kiirusest, mis omakorda tuleb tootmise mastaabisäästust, siis seda pole hetkel saavutatud ja ilmselt ei saavutata ka niipea. Mastaabisäästuks oleks vajalik toota ühte kindlat reaktorit 400-500 tükki, samas kui täha ehitatakse alles esimesi moodulreaktoreid (ja elektrit ei tooda neist veel ükski).
Siiani tõstatamata probleem väikeste moodulreaktoritega on vertikaalne skaleerimine. Enamik täna töös olevatest tuumareaktoritest on võimsusega suurusjärgus 1GW, mitte näiteks 300MW. Sellel on konkreetsed tehnilised põhjused, kuid suur osa sellest on seotud torude optimaalse läbimõõduga, mis tagab kõige tõhusama vedeliku ja auru ülekande, võrreldes torude jaoks vajalike materjalidega. Suurema läbimõõduga torud liigutavad palju rohkem vedelikku suhteliselt väiksema materjalikuluga. Väikesed moodulreaktorid loobuvad sellest efektiivsusest. Ometi räägib Fermi Energia oma plaanides 2-4 reaktori ehitamisest.
Seda enam, et Stanfordi ülikooli teadlased leidsid oma 2022. aasta uuringus, et väikestes moodulreaktorites suureneb käitlemist ja kõrvaldamist vajavate tuumajäätmete maht 2–30 korda, võimendades sellega niigi keerulist tuumajäätmete probleemi.
Kust tuleb kütus ja kuhu kaob (tuuma)tolm?
Tuumaenergia töörühma lõpparuande kohaselt oleksid Eestis sobivad väikesed moodulreaktorid, mille võimsus jääb alla 400 MW. Raport sedastab, et tehnoloogia valikul on oluline lähtuda kogemustest ja kütuse tarnekindlusest. Kui tõepoolest on tehnoloogia valikul oluline lähtuda kogemustest, tuleks oodata vähemalt kümnendi lõpuni, et näha, kas mõni SMR ka tööle hakkab.
Tekib ka küsimus, miks on töörühm jõudnud ülimalt optimistlikule järeldusele, et riigieelarvelised kulud alates tuumaprogrammi rakendamisest kuni tuumaelektrijaamas elektritootmise alguseni ehk 9-11 aastase perioodi peale oleks kokku suurusjärgus 73 miljonit eurot. Eri riikide kogemusele tuumajaamade ehitamisel on ehitusperiood läinud oluliselt pikemaks. Näiteks Soome Olkiluoto kolmanda reaktori ehitamine venis 12 ja pool aastat üle kavandatud aja, võttes kokku 18 aastat. Järelikult suureneks ka riigieelarvelised kulud, mida on näidanud ka teiste, Eestist oluliselt kogenumate riikide kogemus.
Maksumaksjatena võiksime küsida, mida me oma energeetikas veel selle (vähemalt) 73 miljoni euro eest teha saaksime? Parandada varustuskindlust, et iga sügistormi järel ei peaks tuhanded Eesti pered küünlavalgel õhtust sööma? Rajada veelgi tuule- ja päikeseparke ning suurendada salvestusvõimsusi?
Või hoopis ehitada igasse suuremasse asulasse väike biogaasijaam, et katta need perioodid, kui päike ei paista ega tuul ei puhu? Eesti Arengufond on 2015. aastal hinnanud Eesti biometaani tootmispotentsiaaliks ca 4,5 TWh. Lisaks rollile energeetikas oleks biogaas kasulik ka põllumajanduse jäätmeprobleemi lahendamisel, kuna selle tootmine vähendab keskkonnasõbralikul moel jäätmete hulka, vähendades samal ajal ka põllumajanduse kliimamõju. Tuumavaba energeetikalahendust pakkus muuseas ka Rohetiiger oma Energia teekaardis ning Tartu Ülikooli Eesti Energiatuleviku Delphi uuring, mille kohaselt enamik energeetika tulevikku hinnanud eksperte ei pea tuumaenergiat Eestile mõistlikuks.
Ent töö on tellija materjalist ning nõnda ei olegi keeruline mõista, kuidas tuumaenergia töörühm tuumajaama ehitamise soovitamiseni jõudis. Tuumaenergiale alternatiivide pakkumine ei olnudki töörühma skoop. Küll aga peaksid alternatiividele mõtlema kaalukat otsust tegevad poliitikud, seda enam, et tuumaenergiale kiiremaid, soodsamaid ja lollikindlamaid alternatiive on olemas. Raporti hinnangul oleks tuumajaama riigile toodetud tulu veidi üle 5 miljoni euro aastast – võileivahind, arvestades kaasnevaid riske.
Tekib küsimus, mis väärtus sel aruandel üldse on. Võibolla on teadlikult välditud töörühma nimes eesliidet “ekspert”, sest koosseisu 39 liikme seas annavad tooni erinevate ministeeriumite asekantslerid ja kantslerid, kes on kindlasti tublid inimesed, aga kelle tugevused peituvad ilmselt mujal kui eksperimentaalse tuumaenergeetika potentsiaali hindamises. Töörühma koordinaator ja raporti põhiautor Reelika Runnel on aga eelmaninitud Levila loos ise maininud, et pooldab tuumaenergia kasutuselevõttu.
Tuumaenergiast ei tohiks mõelda kui asjast iseeneses. Kas eesmärk on tuumajaama ehitamine Eestisse või varustuskindluse tagamine? Kui eesmärgiks on tagada varustuskindlus, siis mis hinnaga ja millises ajaperspektiivis? Praegusel juhul tundub, et Fermi energia on oma tohutu PR-eelarvega lihtsalt hulga ametnikke ja poliitikuid ära tinistanud, et edendada oma idufirma ideed. Loodetavasti süvenevad meie Riigikogu liikmed teemasse rohkem, kuulavad ka kriitilisi seisukohti ning võtavad põlvkondadeülese otsuse tegemisel arvesse enamat kui vaid lobitööga sisseõlitatud raportit.