Algselt ilmunud ERRi portaalis 4. juunil 2020: https://www.err.ee/1097941/martin-altraja-kas-vajame-uut-kriisi-et-olla-valmis-uueks-kriisiks
Martin Altraja: kas vajame uut kriisi, et olla valmis uueks kriisiks?
Ameerika Ühendriikide postiteenistusel olid külma sõja ajal ette valmistatud detailsed plaanid postiteenuse jätkamiseks tuumasõja korral. Kuigi sellisteks olukordadeks valmistumine võib tunduda jabur, rahustavad seesugused plaanid teadlaste hinnangul asutuse töötajaid ja poliitikuid, andes justkui sõnumi, et kontroll säilitatakse mis tahes oludes. Seega ei tule ilmselt üllatusena, et ka meie Terviseamet oli koroonakriisiga võitlemiseks valmis, vähemalt paberil.
Eesti riigiasutused kaardistavad minimaalselt kord kolme aasta jooksul olulisemad riskid, mis võivad põhjustada hädaolukorra. Riske kaardistatakse stsenaariumipõhiselt ning Terviseamet on kahe olulisema riskistsenaariumina tuvastanud ulatusliku mürgistuse ja nakkushaiguste epideemia. Viimane, 2018. aastal koostatud hädaolukorra riskianalüüs on Terviseameti kodulehelt kõigi jaoks kättesaadav. Näiteks on selles on võimaliku epideemia põhjustajana mainitud koroonaviiruseid MERS ja SARS ja analüüsi tulemusena on hinnatud epideemia juhtumise tõenäosuseks „suur“ ning tagajärgede hinnanguks „väga raske“ ehk mõlemad on viie punkti skaalal saanud neli punkti.
Koroonakriis on näidanud, et tänapäeval on kriisid aina enam globaalsemad ja liiguvad ühest süsteemist teise. Seda võib täheldada ka koroonakriisi puhul, kus tervisekriisina alguse saanud sündmusest on saamas majanduskriis, kusjuures Terviseameti riskianalüüsis on selliseid võimalikke arenguid tutvustatud suisa prohvetlikul tasemel: „Sündmusega kaasnevad kaudsed mõjud majandusele saamata jäänud tulude näol, mis on tõenäoliselt isegi suuremad kui sündmuse otsesed kulud. Epideemia kestel võib eeldada, et turismisektor kaotab vähemalt poole tavapärasest käibest. Turismisektoriga seotud aga ka eraldiseisvate muude huvi- ja meelelahutusteenuste nõudlus väheneb märkimisväärselt. Sündmusega kaasnev hinnanguline mõju majandusele võib kokku ulatuda sadadesse miljonitesse eurodesse.“ Tagantjärele võib seda pidada isegi konservatiivseks hinnanguks, aga keegi ei ootagi Terviseametilt täpsete majandusprognooside tegemist. Terviseamet jääb oma liistude juurde ja vastutab tervishoiusektori riskihinnangu eest.
Kui aga tervishoiusektor oli riskist selgelt teadlik, siis miks ikkagi jäi paljudele mulje, et Terviseamet ei saa olukorraga hakkama? Miks lõppes riigi isikukaitsevahendite varu otsa eriolukorra esimese nädalaga? Kriiside ennetamine on kallis ja võistleb riigieelarves kõikide teiste kuludega. Lisaks on kriisiennetusse investeerimist poliitikutel keeruline põhjendada, eriti kui avalikkus ei tunneta ohtu. Kriiside ennetamisse investeerimine ei too poliitikutele kriiside mittejuhtumise korral valimistel hääli. Kumb valimislubadus oleks tundunud viimastel valmimistel loogilisem, kas erakorraline pensionitõus või respiraatorite ost, et meie haiglad oleksid valmis ebamääraseks sündmuseks, mis võib, aga ei pruugi juhtuda?
Siiski on Maailmapank välja selgitanud, et riikidel on mõistlik investeerida senisest rohkem kriiside ennetamisse, kuna see võib kriisist taastumisele kuluva summaga võrreldes olla kasumlik. Terviseameti riskianalüüsi järgi oli elementaarsel tasemel valmisolek vähemalt paberil olemas. Osaliselt jõudsid valmistumistegevused ka paberilt kaugemale, näiteks eelmise aasta septembris korraldas Terviseameti hädaolukorra meditsiinijuht Arkadi Popov haiglatele suurõnnetuse õppuse „Pattaya tuul“, kus harjutati reageerimist ohtliku viirusnakkuse levikule Aasiast Eestisse. 2020. aasta sügiseks oli kavandatud jätkuõppus „Wuhani vaikus“, mis nüüd realiseerus päris elus.
Sellega me jõuamegi nüüd probleemi tuumani. Liiga väike isikukaitsevahendite varu oli sektoris teada juba ammu, küllap oli teada ka Terviseameti vähene analüüsivõimekus. Õppuseid võib ju korraldada, aga kahjuks on elu näidanud, et kõige paremini õpitakse ebaõnnestumistest. Koroonakriisis on palju eeskujuks toodud Aasia riike, kellel oli varasemast SARSi kogemus olemas ja kes seetõttu tegutsesid viiruse leviku tõkestamisel otsustavalt ja kiirelt. Ka Eestis võib tuua mitmeid näiteid ebaõnnestumistest õppimisest, näiteks võib NATO küberkaitsekeskuse Eestisse loomist pidada reaktsiooniks pronksiööle järgnenud küberrünnakutele.
Igatahes võib nüüd üsna kindel olla, et valitsus eraldab Terviseametile vahendeid, et parandada nakkushaiguste seiret, analüüsi- ja riskikommunikatsioonivõimekust. Kuigi kõigiks kriisideks ei saa kunagi päriselt valmis olla, on oluline selle poole püüelda. Kriisideks valmistumine on nagu õppimine – ükskõik kui palju me õpime, ei saa me kunagi kõiketeadjaks.
Terviseameti riskianalüüsile sarnaseid dokumente on koostanud ka teised riigiasutused. Et see aga ei jääks kõigest tagantjärele tarkuseks, oleks kasulik poliitikutel nendega aegsasti tutvuda – ehk õnnestub mõnes valdkonnas kriisideks valmisolekut parandada ja seeläbi suurendada kogu ühiskonna säilenõtkust. Kõiksugu riskianalüüse ja kriisiplaane võib ju koostada, aga nende eesmärk on küsitav, kui neid ei kasutata.