Algselt ilmunud Postimehes 1o. oktoobril 2024: https://arvamus.postimees.ee/8111959/jaanika-altraja-eesti-rohepoore-voiks-olla-investeering-mitte-tarbimislaen
Eesti rohepööre pole investeering, vaid tarbimislaen
Ma ei sea kahtluse alla, et kliimamuutuste inimtekkelisust ja vajadust taastuvenergia järele. Murekohaks on hoopis see, et rohepööre Eestis näib keskenduvat tegeliku jätkusuutlikuse asemel rohepesule ja Euroopa Liidust raha koju toomisele mis iganes hinnaga, kirjutab ema ja ökoloog Jaanika Altraja.
Kas raha suunamine megaprojektidesse on õigustatud ja suurendab tegelikult säilenõtkust ja on jätkusuutlik? Korraks võib see ju riigikassase tuua tulu, kuid hiljem peame kulukaid objekte ja taristuid ülal pidama. Näiteks toetusrahadega ostetav hiidraudtee elavdab ehitamisprotsessi ajal ehk veidi majandust, aga pärast tuleb selle ülalpidamise eest muudkui maksa. See on ju samuti siis laen – tarbimislaen – aga lihtsalt teisel kujul – alguses on küll ehk mõnusam, aga pärast veelgi hullem.
Rohelist energiat saab olla ainult vähe
Suureks murekohaks on praeguse nn «rohepöörde» juures see, et ei mõisteta või eirakse tõsiasja, et energiatarbimise kasvuga käib ikka kaasas suurem loodusressursside tarbimine ja jäätmete tekke. Ka rohelise energia puhul tuleb mõelda kogu tootmistsüklile, millest küll suurem osa – aga mitte kõik! – toimub meie jaoks tihti kaugetel maadel materjalide kaevandamise või tootmise näol. Kuid näiteks maakasutuse muutused ja erinevate ehitusmaavarade (jällegi taastumatud ja lõplikud!) jäävad ikka meile ja meie ökosüsteemi vaesustama. Energiatarbe suurendamine on sisulise rohepöörde vastand. Tsiteerides professor Kalevi Kulli:
«Keskmiselt on ühe inimese energiatarve aga sajandiga kümnekordistunud. Selle liigosaga mõjustame kohalikku aineringet ja muudame paratamatult muud liiki kaasmaalaste elutingimusi ja peamiselt neile halvemaks.
Ilma energiata elu ja majandus ei käi. Aga kui me energiat liiga palju kasutame, siis teeme halvemaks oma looduse ja sedakaudu ka iseenda elu.» (ERR 1.10 [1])
Ikka see Jevonsi paradoks
Samuti unustatakse tehnoloogia peale lootes Jevonsi paradoks ehk tagasilöögiefekt, mis näitab empiirilist seaduspära, et kui tehnoloogia areng või valitsuse poliitika suurendab mingi ressursi kasutamise efektiivsust, siis soovitud ressursikasutuse vähenemise asemel toimub hoopis ressursikasutuse suurenemine. Sest efektiivsusega saavutatud kasutuskulude langus suurendab selle nõudlust.
Märgiline nimemuutus
Semiootiliselt on tähelepanuväärne, et Eestis kaotati ära keskkonnaministeerium ja loodi kliimaministeerium. Maa taluvuspiire, mida tuleb silmas pidada, on üheksa (kliimamuutused, uute inimtekkeliste mõjurite kuhjumine, stratosfääri osooni hõrenemine, loodusliku mitmekesisuse kadu, saasteosakeste hulk õhus, hapestumine, aineringide häiringud, magevee liigtarbimine ja maakasutuse muutus), aga me tõstame lipule neist ühe – kliima. Selle kohta on lausa ütlus, et süsinikuheitmest rääkijad olid lihtsalt kõige edukamad keskkonnaprobleemide müügimehed[2]. Kuid vaid kliimale keskendudes ei kao kuhugi teised keskkonnaprobleemid. Ja sellega kaasas käiv inimeste vaimse ja füüsilise tervise halvenemine, olgu siis ökoärevus ja kliimaäng [3] või häired endokriinsüsteemis ja sperma kvaliteedi langus[4].
Ja veel üks kõnekas nimemuutus
Samuti on väga märgiline, et kliimaseaduse asemel tehti kliimakindla majanduse seadus. Tähendab rõhuasetus on majandus-, mitte kliimaprobleemidel. Kliimakindlat majandust edendades tuleks meelde tuletada, et looduseta pole majandust ja majandus on ökosüsteemi üks alamsüsteem. Samuti on oluline mõista, et ressursikasutust ja heitmeid ei ole võimalik lahti siduda majanduskasvust (on koolkondi, mis nii range väitega ei nõustu – toim.). Need riigid, kes seda väidavad, ei arvesta kogu tootmisahela piiriüleseid mõjusid – keskkonnamõju eksporditakse lihtsalt kolmandatesse riikidesse. Ressursid omakorda ei tule õhust ega armastusest (loe: innovatsioonist) vaid on ammenduvad, nende kättesaamine on aina ressursimahukam ja toob kaasa kasvavad maakasutusprobleemid(vt nt Kaarel Lumiste «Rohepöördel on kopp ees: maavarasid lihtsalt ei jätku» PM 13.10.2022 [5]). Samuti tekib suurel hulgal jäätmeid, mille vastu võivad ringmajanduse apostlid küll väita, et jäätmeid ei tekigi ja tekib ainult uus ressurss, ent ka nemad on energiapimedusega löödud – ümbertöötlemine nõuab samuti energiat ja mida rohkem ümber töödelda, seda rohkem. Suurt osa jäätmetest ei suudetagi ümber töödelda (vt nt Jaanus Terasmaa «Hiilival plastiajastul on mürgised kombitsad» PM 21.2.2024 [6]).
Eesti rohepöördes pole suurt midagi rohelist
Niinimetatud rohepööret on kritiseeritud, et see on sisuliselt rohelise majanduskasvu plaan, ega lahenda tegelikult keskkonnaprobleeme.
Tähendab, et sõna “roheline” on siin puhtalt kombekohane sõnakõlks.
Näiteks Eestis soovitakse praegu selle sildi all riiklikult tööstuse heidet kahekordistada, toetada ressursi- ja energiamahukaid ja tegelikult vähe töökohti loovaid suurtööstusi, uurida, mis maavarasid saaks veel Eestis rahaks teha – pole tähtsust, et kaevandamine rikub pöördumatult loodust (sh meile eluliselt olulist veerežiimi). Mõned unistavad ka tuumariigiks saamisest ehk veeretada veel ühe jäätmeteprobleemiga tegelemine tulevaste põlvede kaela. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Silmaklapid peas majanduskasvule fokusseeritult ollakse valmis riiklikul tasandil minetama väärtused, rahva heaolu, rikkuma loodust ja jätma probleemid tulevastele põlvedele.
Majanduskasv ka kestlikkuse hinnaga?
Rohepöördes pelgalt majanduskasvule ja tehnoloogiale keskendudes oleme selgelt liiga vähe tähelepanu pööranud vajalikele ühiskondlikele muutustele, inimeste ja looduse heaolule, mille kaudu ka sisulist rohemajandust defineeritakse. Teisisõnu oleme niinimetatud rohepöörde tuhinas jätnud ühiskondlikult arutlemata, kuidas liikuda päriselt jätkusuutlikuma – sealhulgas õiglasema ühiskonna poole; milliseid väärtusi oleme nõus raha nimel hülgama (kas ka lapsed ja nende heaolu?); milliseid kokkuleppeid rikkuma; milleks ja kellele me kasvatame majandust; mis on selle hinnaks, kes sellest tegelikult võidavad ja kaotavad.
[1] https://www.err.ee/1609476023/kalevi-kull-energiast-ja-elurikkusest
[3] https://tervis.postimees.ee/7814964/hea-elu-teejuht-meie-maakera-viimased-minutid
[4] https://arvamus.postimees.ee/7609729/inimene-ja-loodus-mihkel-kunnus-tuumasiga-ja-kvaarideoloogia-ehk-mehed-surevad-esimesena-ja-aeglaselt
[5]https://arvamus.postimees.ee/7965119/jaanus-terasmaa-hiilival-plastiajastul-on-murgised-kombitsad