Artikkel on algselt ilmunud Eesti päevalehes 12.02.2025 https://epl.delfi.ee/artikkel/120356585/jaanika-altraja-peaminister-uritab-vaigistada-demokraatilikku-dialoogi-tuulikute-vastu-voitlejad-ei-ole-mingid-trollid
Peaminister Kristen Michal kirjutas eelmisel nädalal, et need, kellele ei meeldi majanduskasvule keskenduv energiaplaan on kaosekülvajad. See on ilmselge sildistamine ja püüd vaigistada demokraatlikku dialoogi.
Peaministri rahvast hurjutavas kõnes on palju problemaatilist. Esiteks peab peaministrile meelde tuletama, et majanduskasv tuleb looduse arvelt, siiani pole suudetud neid kahte lahti siduda. Jah, me saame heitmed teistesse riikidesse üle kanda nagu me teeme põlevkiviõli tootmise puhul, aga lõppkokkuvõttes on keskkonnaprobleemid globaalsed.
Kas rahvas on nõus majanduskasvuga looduse arvelt?
Eelmisel aastal valminud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu põhjal eristuvad vanuserühmade võrdluses kõrgema keskkonnateadlikkusega 15–29 aastased ja 65–74-aastased.
Nendes vanuserühmades on paljud keskkonnahoidlikud tegevused enam levinud kui keskmistes vanuserühmades ning tahe elada keskkonda hoidvamalt suurim. Samuti on naised keskmiselt keskkonnateadlikumad kui mehed.
Majanduslike otsuste puhul tähtsustab 70% elanikest pigem seda, et need ei kahjustaks teisi liike.
Majanduslike otsuste puhul tähtsustab 70% elanikest pigem seda, et need ei kahjustaks teisi liike. Ligi 2/3 elanikest peavad ühiskonnas majanduslike otsuste tegemisel liigikaitset (keskkonnahoiu aspekti) olulisemaks kui majanduslikku kasu.
Häälekas vähemus, esindab madalama keskkonnateadlikkusega ja materiaalseid väärtusi esile seadvat vanuserühma. Pole imestada, et on teravnenud vastuseis keskkonnast hoolivate murelike kodanike ja võimupositsioonil olevate poliitikute ning ametnike vahel, kes ei esinda enamuse tahet.
Eriti kahetsusväärne on, kui see häälekas vähemus ütleb, et on nende arvamus ja vale arvamus, kutsudes kõiki, kes pole nendega nõus kaose külvajateks nagu teeb seda meie peaminister. Sellega annab ta märku, et ta ei tahagi astuda dialoogi, vaid tahab jätkata monoloogiga, mis pole kohane demokraatiale.
Elu ei ole nii must ja valge nagu peaministri jutust võib mulje jääda. Tuulikute vastu seisjad pole vaid poliitilised trollid, vaid nende seas on nii oma kodukoha keskkonna pärast muretsejaid, looduskaitsjaid kui ka haritlasi, kes sooviksid selgemat arusaamist meie energiapoliitika alustest. Dialoogi astudes võiksime saada olulist infot, miks inimesed on tegelikult vastu.
Näiteks Vinni valla tellitud uuringust kumas läbi, et inimesed pole otseselt vastu, kuid paljud tunnevad lisaks murele oma elukeskkonna pärast ilmajäetuse ja otsustest kõrvale jätmise tunnet. Väärtusküsimusi on keeruline selgitada ja sageli just need tekitavad kõige suuremaid konflikte. Suur osa eestlastest pole nõus rikkuse taga ajamise nimel oma väärtustest loobuma, neile on majanduskasvust olulisem rohelus, elurikkus ja vaikus.
Senine diskussioon poliitikute seas on olnud väga piiratud ja keskendunud sellele, kuidas me saaks läbi tehnoloogia oma majandust kasvatada. Vaja oleks mõtestajaid, kes küsiks, mis on meie eesmärk, mis on need hüved, mida tahame saada. Rahast on vähe kasu, kui selle eest ei saa kaetud baasvajadused nagu puhas toit, vesi, elukeskkond, rahu, vaba aeg, inimsuhted, elukoht, haridus ja tervis. Kui meie jaoks on kõige olulisem puhas ja puutumata loodus, siis miks me peame selle arvelt majandust kasvatama, et hiljem suunata raha looduse taastamisse.
Kas tuulik või tuumajaam minu tagahoovis teenib rahvast või majanduskasvu, mis läheb väheste taskusse?
Peaminister räägib palju majanduskasvust kui väärtusest iseeneses. Siinkohal tahaks küsida, et mida on peaministril plaanis ette võtta, et majanduskasv ka inimesteni jõuaks.
Siinkohal tahaks küsida, et mida on peaministril plaanis ette võtta, et majanduskasv ka inimesteni jõuaks.
Meie praeguse maksupoliitikaga panustavad suured ettevõtted ja jõukamad inimesed liiga vähe, et need maksud oluliselt riigi ja sealt inimeste heaolu parandamisse jõuaksid.
Kui majanduskasv viib meid kohta, kus tervishoiuteenused, elukoht ja puhas elukeskkond on aina rohkematele inimestele muutunud kättesaamatuks, siis selline majanduskasv teenib vaid väheste huvisid ja ei ole väärtus iseeneses.
Senini on jätkunud Eestis trend aina kasvava ebavõrdsuse suunas. Meie kõigi heaolu arvelt saadud kasum läheb väheste inimeste taskusse, seega on see lisaargument, miks me ei peaks ühiskonnana majanduskasvu nimel keskkonnakahjusid tolereerima. Ja siin kohal pole majanduskasvule (sh energiatoomisvõimsuste suurenemisele) vastuseis mitte kaose külvamine, vaid enese heaolu, õigluse ja baasvajaduste eest seismine.
Peaministri arvamus oli poolik ja polariseeriv. Paralleel tekkis hobusega, kellel on silmaklapid ees ja kelle vaateväli on piiratud, et saaks aga kapata segamatult edasi.
Majanduse kasvatamiseks ja välisinvesteeringute siia toomiseks on vaja ilmselgelt rohkem tuuleparke rajada, sh meretuuleparke ja nüüd käib aina kindlamas kõneviisis jutt ka tuumajaama rajamisest.
Välisinvesteeringute siia toomise ja tööstuse kasvatamisega peame siia juurde tooma ka välistööjõudu. Tööstuse kasvuga kasvavad ka keskkonnamõjud.
On arusaadav, et peame liikuma puhtama energiatootmise suunas, aga selle asemel, et küsida, kuhu tuumajaama ja tuulikuid rajada, võiks küsida enne, miks ja kellele neid vaja on ehk peaksime esmalt ühiskondlikult kokku leppima, kui suur on meie energia vajadus ja milleks me seda kasutame? See diskussioon on seni pidamata.