Algselt ilmunud Eesti Päevalehes 6. juunil 2022: https://epl.delfi.ee/artikkel/120017044/jaanika-altraja-olen-noor-ema-aga-peretoetuste-tostmine-mind-ei-koneta-tehke-selle-asemel-alusharidus-eestikeelseks
Olen noor ema. Valitsuse lõhki ajanud peretoetuste muudatused võiksid mind justkui kõnetada, kuid tunnen end hoopis selle eelnõu valguses kui riigile kasulik sünnitusmasin, mis väljastab raha eest lapsi. Kas selle eelnõu algatajaid huvitab üldse, mida pered vajavad?
700 eurot kuus mind kolmandat last sünnitama ei pane, kuid võib motiveerida näiteks alkohoolikuid või töötuid. Mida on selle rahaga peale hakata, kui ühiskonnas ei arvestata tegelikult lastega? Peretoetuste eelnõu peaks justkui aitama suuri peresid ja soodustama laste sündi, kuid riik ei suuda praegu peredele kvaliteetseid teenuseidki tagada.
Näiteks on mu laps olnud sünnist saati lasteaia järjekorras, kuid varsti kaheaastaseks saades pole ta siiani saanud eestikeelsesse lasteaiarühma. Tõsi, pakuti kohta venekeelses rühmas, sest lasteaed sel aastal eestikeelset rühma ei avanudki – direktori sõnul on venekeelsetele õpetajatele vaja tööd anda. Ka statistika näitab, et kõigil soovijatel (ja eriti just venelastel) pole ligipääsu eestikeelsele haridusele, seega ka võrdsetele võimalustele mitte.
Laste vaimse tervise probleemid võtavad epideemilisi mõõtmeid. Puudu on nii õpetajaid (sh lasteaiaõpetajaid) kui ka koolipsühholooge, terapeute. Paljud noored kogevad ärevust ebakindla tuleviku pärast keskkonnakriisi lävel.
Ühiskonnas on puudus elementaarsest hoolivusest, mis tegelikult annab naistele turvatunde, et lapsi sünnitada. Lapsevankriga ülekäigurada ületades sõidab mulle oma linnamaasturiga peaaegu otsa keskealine meesterahvas, vihmase ilma korral pritsib ta mind poole kereni poriseks, vankris istuvale lapsele lendab see pori näkku. See ilmestab ka meie ühiskonda ja poliitilisi otsuseid, mis ei sea esiplaanile mitte inimest ja keskkonda, vaid raha ja võimu. Selle tulemusel saame veidi poriseks, aga meie lapsed saavad pori näkku – eriti veel tulevikus.
Me peame eelkõige kaitsma oma lapsi varasemate põlvkondade (sh meie endi) rumaluse ja ahnuse eest, et nad saaksid elada elamisväärses elukeskkonnas. Jah, see võib tähendada, et peame oma heaolu arvelt oma laste tuleviku nimel pingutama. Eelnõu taga seisvad konservatiivid võiksid meenutada ühe konservatiivide käilakuju Edmund Burke’i mõtet, et ühiskond on kokkulepe elavate, surnute ja sündimata inimeste vahel.
Oma lastele mõeldes peame juba praegu tegema tulevikku vaatavaid otsuseid ja seadma esiplaanile keskkonnahoiu, hariduse ja sotsiaalteenused ning mitte sõnades, vaid ka tegudes. Riik võiks seista selle eest, et praegusel ebastabiilsel ajal jõuaks raha laste heaolu suurendamisse ega kuluks arutule tarbimisele. Otsetoetuste asemel võiks raha suunata laste vaimset tervist toetavate teenuste kättesaadavamaks muutmisse, haridustöötajate koolitamisse ja palgafondi. Kindlasti on oluline toetada ka suurperesid, kuid toetused võiksid olla vajaduspõhised: näiteks võiks riik suurperede eluasemekulusid osaliselt hüvitada, aga eriti just soodustada toetustega energiasäästu investeerimist. Sellega saaks toetada nii perede toimetulekut kui ka kliimaeesmärkide täitmist.
Iive pole enam aktuaalne
Praeguses maailmas pole iibeküsimus enam aktuaalne, sisserände tõttu kasvab meie rahvaarv nagunii. Arusaadavalt muretsevad mõned eestlased rahvusriigi ja eestluse säilimise pärast. Ukraina sõjapõgenikud, kellest paljud jäävad kindlasti siia elama, ja kliimapagulased, kes tulevad varem või hiljem, võiksid saada eestlasteks. Rahvuslased võiksid iibe pärast muretsemise asemel hoopis seista selle eest, et muukeelsetel lapsevanematel oleks võimalik oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda ja kooli panna.
Praegu oleme olukorras, kus eestikeelne alusharidus 2027. aastaks (see on alles viie aasta pärast) on Keskerakonna sõnul võimatu, sest paneb alushariduse süsteemi ja kohalikud omavalitsused väga suure löögi alla. Äkki suunaks lastetoetustele planeeritavast rahast osa hoopis riikliku koolitustellimuse suurendamisse ja osa kohalikele omavalitsustele, et peatada segregatsioon hariduses?
Jah, nende valdkondade probleemidega tegeleda ei ole nii lihtne kui rahakülv ja neid ei saa poliitiliste võitudena valimiskampaanias lühidalt välja hõigata. Tulevikku vaatavaid otsuseid tehes ja selgitades on vaja kaasata teadlasi, spetsialiste ja rahvast. Tulevikku vaatavate otsuste perspektiiv on pikem kui järgmised valimised ja võimul püsitud aastad. Poliitikud, ärge alahinnake oma valijaid – nad on targemad, kui te arvate.