Algselt ilmunud Postimehes 23. novembril 2022: https://arvamus.postimees.ee/7655157/jaanika-altraja-pangandusstrateegi-majanduskasvurehkendus-osutub-poolikuks
Pangandusstrateegi majanduskasvurehkendus osutub poolikuks
Tarbekaupade pseudoinnovatsioon ei päästa meid hukatuse poole kihutavast maailmast ning viimane aeg on ka majandusteadlastel päriselt innovatiivseks muuta. Meil tuleb valmistuda ette tulevaseks ökoloogiliseks kriisiks ja majanduse kahanemiseks, mitte uuteks tõusudeks, vastab ökoloog Jaanika Altraja Peeter Koppeli artiklile majanduskasvu vältimatusest.
Lugesin Peeter Koppeli arvamusartiklit majanduskasvu headusest (PM 18.11.2022) ja paratamatult tekkis peas kujund kaaviari mugivast pankurist, kes istub jäämäe suunas kruiisiva Titanicu salongis, kiidab kurssi takka ning väidab enesekindlalt, et nõnda jõuame kiiremini Tõotatud Maale, kus kõik saavad rikkaks ja õnnelikuks.
Laevatekil olevad lihtsamad reisijad (mõni neist ka aktivisti tiitlini ärev) hõiguvad kaptenile, et jäämägi on ees, kuid kapten ei reageeri. Alumistel laevatekkidel on inimestel külm, nendele mõeldes soovitab Koppel heatahtliku inimesena ahjudesse rohkem sütt lisada, et ka neil soe hakkaks, ja nõnda jõuaksime kiiremini kohale. Umbes selliselt võib kokku võtta nägemuse majanduskasvu möödapääsmatusest.
On selge teaduslik üksmeel selles, et inimkonna eksisteerimise planeedil on teel hukatusse ning et kasvuparadigma on selle olulisemaks põhjuseks. Koppel väidab enesekindlalt, et majanduskasv on otseses seoses selliste nähtustega nagu heaolu ja elukvaliteet. Isegi sisemajanduse kogutoodangu (SKT) üks esimestest rakendajatest, Ameerika majandusteadlane Simon Kuznets ütles, et SKT ei sobi heaolu mõõtmiseks. Väita, et SKT korreleerub otseselt heaoluga, on lihtsalt vale.
Jevonsi paradoksi õpetlikkus
Koppel väidab, et majanduskasvu tekitab ka see, kui midagi tehakse paremini, kiiremini ja väiksema ressursikuluga. Teoreetiliselt võib see väide isegi õige olla, aga kindlasti mitte praktiliselt. Päris elus rakendub sellises olukorras Jevonsi paradoks ehk tagasipõrke efekt.
Nimelt tuvastas William Stanley Jevons juba 19. sajandil, et efektiivsemad aurumasinad ei viinud väiksema kivisöe kuluni, vaid vastupidi – suurema kuluni. Aurumasinate efektiivsuse tõstmine viis suurema, mitte väiksema kivisöetarbimiseni. Mõneti sarnaselt mõjub näiteks ökonoomsema auto ostmine, sest sellega kaasnev sääst kulutatakse ära mujal. Tarbimismõju ei kahane, vaid nihkub.
Lahtisidumine pole senini õnnestunud
Majanduse lahtisidumine ressursikasutusest (ingl k decoupling) ehk n-ö roheline majanduskasv ei ole lihtsalt võimalik. Riikide majandus on täna otseses korrelatsioonis riikide naftakasutusega, tulevikus asendab naftat lihtsalt mõni muu ressurss.
Kuidas saab lõputu kasv piiratud ressurssidega planeedil olla võimalik? Koppel naeruvääristab tasakaalupunkti saavutamist majanduses, aga erinevaid tasakaalumajanduse vorme on välja pakkunud mitmed majandusteadlased, näiteks sõõrikumajanduse idee autor inglise majandusteadlane Kate Raworth.
Koppeli väide, et rikaste riikide majandus on kasvanud ka siis, kui samal ajal on vähenenud näiteks nii magevee kui ka erinevate metallide kasutamine, on vaid pool rehkendust, sest ta unustab mainida, et sellisel juhul avalduvad keskkonnamõjud lihtsalt teises riigis.
Kui hea ikka on meie heaoluühiskond?
Läänemaailma tarbimine on viinud meid depressiooni, ülekaalulisuse ja südameveresoonkonna haiguste epideemiani. Kas meil tõesti on vaja veel rohkem tarbida, et minna veel paksemaks? Mida peale majanduskasvu soodustamise annab meile näiteks kiirmood?
Ekstreemumites on probleem veel teravam – ülirikkad oma eralennukite ja hüperjahtidega võiksid vabalt üleval pidada mõnda vaesemat riiki. Seevastu dieedile ei pea minema needsamad vaesemad riigid, vaid neid tuleks rikkamate riikide rasva arvelt järgi aidata, seda enam, et rikaste riikide endiste kolooniatena on neil moraalne õigus seda abi saada. Vastasel korral peame lähikümnenditel kliimamuutuste mõjul siia rändavate vaeste Aafrika riikide elanikega tegelema ka Eestis.
Kus on teie innovatiivsus, majandusteadlased?
Nii nagu reaalalade teadlased ja insenerid on küsitava palga eest rakendatud keskkonna- ja ka muude probleemide lahendamise etteotsa pidevat innovatsiooni tootma, nii võiks seda teha ka majandusteadlased. Selmet käsi laiutada ja öelda: nii lihtsalt on viimased poolteist sajandit tehtud, see on paratamatus, teist varianti ei ole. Et tumedate tulevikuprognooside kiuste töötada välja lahendusi kuhjuvatele, kohati juba eksistentsiaalsetele probleemidele inimkonna kui sellise seisukohast (IPPC raport), vajame hädasti rohkem kollektiivset värsket sisendit ning väljaspool kasti mõtlemist ka majandusspetsialistidelt, keda, nagu Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli vastavate teaduskondade nimistud näitavad, on meil väga palju!
Oleme juba piisavalt kuulnud uute ettepanekute tagasilükkamist ja dogmaks kivistunud seisukohti, kuidas praegune majandusmudel on ainuõige viis edasi minna. Aga kuidas oleks, kui teeks riskianalüüsi tuleviku osas ja vaataks, kas majanduslikult samamoodi jätkamise potentsiaalsed kasud ikka kaaluvad kahju üle? Ning pakuks välja – kasvõi erialase mõttemänguna – alternatiive praegusele süsteemile, selle asemel, et rünnata igaüht, kes seda kritiseerib. See ei pea jääma ainult loodusteadlaste pärusmaaks muretseda selle pärast, kas ka tulevikus keskkond meie eluviisi toetab – elame ju samal planeedil, samas riigis ja tahame, et elu oleks hea nii meil kui ka meie lastel ja lastelastel.
Mis see innovatsioon siis praegu on?
Niisiis, millised on lahendused? Innovatsioon? Tänane innovatsioon seisneb valdavalt selles, et turule tulevad eelmisest mudelist «kümme korda paremad» «revolutsioonilised» mürasummutavad kõrvaklapid, samas kui parimal juhul aitavad need kõrvaklapid summutada läheneva kollapsi karjeid.
Ei piisa lihtsalt tehnoloogilisest innovatsioonist, meil on vaja Suurt Siiret ehk fundamentaalset muutust selles, kuidas meie majandus toimib. Koppeli välja pakutud «täiskäik edasi» ei tundu lahendusena. Oleme ühiskonnana katsetanud, mida teeb lõputu küllus inimesega, ja tuleb välja, et ei midagi head. Võiks katsetada midagi muud.
Tegelikult saame valmistuda möödapääsmatuks jäämäele otsa sõitmiseks. Selle asemel, et veelgi kiirust lisada, peaksime selga panema päästevestid, komplekteerima endid väiksematele paatidele ning jätkama reisi rahulikumas tempos ja jätkusuutlikumalt, näiteks purjede abil.
Otsevaade lapselapse silmadesse
Tasaareng (degrowth) pakub lahendusi, kuid see eeldab ühiskonna valmisolekut vabatahtlikult ja läbimõeldult kasvule orienteeritud mõtteviisist lahti lasta. See võib kõlada kasvuparadigmaga harjunud inimesele justkui tagasiminek, kuid võib-olla see ongi miski, mida me vajame, et suurendada tegelikult oma heaolu. Jah, see tundub võimatu, sest eeldab tarkust nii riigijuhtimise kui ka kodanike tasemel. Kuid samamoodi edasi minna ei tundu aus oma järeltulevate põlvede suhtes.
Siinkohal tahaks korrata Kaupo Vipi mõtet, et loodetavasti saame oma lastelastele piinlikkustundeta silma vaadata, kui peame paari aastakümne pärast nende pärimise peale kinnitama, et selle ajaloolise murrangu kestel tegime meie allakäigu ja kaose pidurdamiseks tõepoolest kõik, mis meile jõukohane oli.