Algselt ilmunud Äripäevas 9. aprillil 2023: https://www.aripaev.ee/arvamused/2023/04/09/martin-altraja-tehnoloogia-meid-ei-paasta-peame-kehtestama-heaoluindeksi
Tehnoloogia meid ei päästa, peame kehtestama heaoluindeksi
Elu Eestis saaks üsna lihtsasti edukamaks muuta mõne lihtsa muudatusega. Lihtsad on need selles mõttes, et selleks pole vaja hiigelinvesteeringuid ja pole vaja üle saada keerulistest tehnoloogilistest probleemidest, küll aga on vaja selleks aega ja mõistmist.
Praegusaja Eesti on globaliseerunud ja meid ees ootavaid probleeme ei saa vaadata ülejäänud tööstustsivilisatsioonist eraldi. Seetõttu on Eestile pakutavad lahendused ka sageli globaalset laadi – laias laastus otsib tööstustsivilisatsioon lahendust järjest enam kimbutavale murele – kuidas jätkata majanduse kasvu vaatamata ressursiprobleemidele, näiteks lõppevatele fossiilkütustele ja eri mineraalidele.
Mure lõppevate ressursside pärast on inimkonda kannustanud aastasadu. Kolumbuse-eelses Euroopas olid sarnased probleemid, mis meid tänapäeval ähvardavad – liiga vähe toitu, ülerahvastatusest tingitud reostusprobleemid jne. Siis aga avastas Kolumbus sisuliselt teise samasuguse planeedi, kust ressursse ammutada ja kuhu üleliigne rahvamass suunata – Maa läänepoolkera ehk Uue Maailma. Kui inimkond võttis kasutusele fossiilkütused, mõjus see nii otseses kui ka ülekantud tähenduses raketikütusena ja lubas meil sõita kosmosesse.
Pidu saab otsa
Tänaseks oleme fossiilkütustest nii tugevas sõltuvuses, et võõrutusnähud, olgu selleks siis vabatahtlik (poliitiline) naftasüstla otsast eemaldumine või ressursside lõppemisest sunnitud, saavad olema karmid. Pidu on lõppemas ja homset pohmelust võib vaikselt juba aimata. Sealjuures ei aita sõltlast ühe aine asendamine teisega, olgu selleks tuumakütus, vesinik või termotuumasüntees – üks on keerulisem kui teine ja sõltuvuse juurprobleemi vastu ükski neist – ega ka taastuvenergia – ei aita.
Sõltlane jääb sõltlaseks – doosid järjest kasvavad, aga ühel hetkel hakkavad erinevad organid üles ütlema. Sama on juhtumas planeedi ja tsivilisatsiooniga. Sõltlane võib küll mõelda, et peaks koguseid vähendama ja järk-järgult ainest loobuma, kuid vabatahtlikult on see vaat et võimatu.
Kui maailmamajandus kasvab keskmiselt 3 protsenti aastas, tähendab see majanduse ja juba niigi viimsel piiril ressursikasutuse kahekordistumist vähem kui 25 aastaga. Nii nagu sõltlasel hakkavad üles ütlema maks ja neerud, annab planeet Maa probleemidest märku järjest võimsamate kuumalainete, orkaanide, üleujutuste ja haigustega.
Kuigi Eestis on kliimamuutusega paljude piirkondadega võrreldes veel suhteliselt hästi, jõuavad globaliseerunud maailmas probleemid kiirelt ka meieni. On selge, et maailmamajandus ei saa planetaarsetest piiridest üle kasvada ning Eesti ei ole siin mingi erand. Ühel hetkel pidu lõppeb ja me peame hakkama elama oluliselt tagasihoidlikumalt.
Seega tuleks ettevalmistustega alustada juba täna, nagu piduline paneb enne magamaminekut voodi kõrvale klaasi vett ja peavalurohu. Paralleelselt SKTga tuleks Eestis välja töötada oma heaoluindeks ja heaolupoliitika.
Bhutanis ei mõõdeta elanike heaolu mitte SKTga, vaid inimeste õnnelikkuse indeksiga. Lääneriikidest on viimastel aastatel heaolu kasvu tõstnud esikohale Uus-Meremaa ja Šotimaa. Teades, et tõenäoliselt saab pikk majanduskasvu aeg läbi, oleks ka Eesti riigile kasulik juba lähiajal töötada välja sarnane alternatiivne mõõdik, mille arengut laiemalt mõõta.
Kuigi heaolu tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju, on parimad asjad elus tasuta ja väljaspool majandust. Head suhted perekonna, sõprade ja kogukonnaga, hea füüsiline ja vaimne tervis, tähendusrikas amet ja hobid on vaid osa sellisest heaolust, mida majandus tingimata ei kata. Seega võib heaolu kasvada ka siis, kui majandus ei kasva ja tagatud on piisavus.
Laiema heaolu mõõdiku järgi võib pea peale pöörduda tänane olukord, kus Tallinnas on kõrgeimad palgad ja Hiiumaal madalaimad. Kui heaolu mõõtmisel arvestada ka muid kriteeriume peale palga, on äkki hoopis parim elu kogukondlikus ja looduslähedases Hiiumaal ja halvim anonüümses, mürarikkas ja tolmuses Tallinnas?
Muutus väärtusruumis
Majandusteadlane John Maynard Keynes ennustas aastal 1930, et tema lapselapsed töötavad 15 tundi nädalas. Jevonsi paradoksi tõttu pole seda juhtunud – igasugune efektiivsuse kasv väljendub suuremas tootmises ja tarbimises, mitte suuremas vabas ajas. Vähim, mida täna teha saaks, oleks kehtestada 4-päevane töönädal ja anda inimestele rohkem aega tagasi.
Niisiis on meie järgmine suur innovatsioon mitte tehniline, vaid sotsiaalne. Ennekõike peab pööre käima meie peades ja väärtusruumis. Kas on mõtet istuda iga päev ummikus, selleks et minna tööle, kust teenitud palgaga maksta hambad ristis selle sama auto liisingut, millega ummikus istutakse? Vabadussõda ei peetud selleks, et liisida uus auto ja me ei laulnud end vabaks, et osta igal aastal uus iPhone.
Samuti ei kinnita meile Eesti Vabariigi põhiseadus, nagu oleks meie riigi eesmärk majanduskasv iga hinna eest, vaid seda, et riik on loodud pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.