Algselt ilmunud Äripäevas 10. aprillil 2023: https://www.aripaev.ee/arvamused/2023/04/10/jaanika-altraja-milleks-see-kiire-mis-kuhugi-ei-vii
Jaanika Altraja: milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?
Kas tuleb tuttav ette lause raamatust “Alice Imedemaal”: “Selleks et paigal püsida, tuleb joosta kõigest väest, ja et teise kohta jõuda, selleks tuleb joosta kaks korda kiiremini.”
Pidev sund edasi areneda, ajada taga lõputut progressi, eksponentsiaalselt kasvada ja unustada, miks üldse ettevõtmine alguse sai ja mis väärtusi endas kandis. Nii nagu sageli juhtub usinasti tööd tehes, firmat kasvatades või riiki juhtides. Tubli inimene küsib, kuidas ja mis ajaks peab miski valmis saama, aga vahepeal enam keegi ei tea, miks ja kellele seda üldse tegema peab? Kellel on liiga kiire, et küsida; mõnel on natuke häbigi, sest äkki nähakse selles tagurlikkust. Kuidas saab olla protsessi küsitavuse alla seadmine progressiivne, edumeelne?
Kui keegi tulebki välja mõttega, et võiks enne tegutsemist pikemalt arutada, analüüsida, lasta mõtetel settida, kaasata veel rohkem inimesi, teha lisauuringuid ja veel kord analüüsida ja planeerida, siis see võibki jääda hüüdja hääleks kõrbes. Teod ja betooni valatud tulemused on vaja ette näidata, sest raha on ju juba projekti teostamiseks kulunud. Alternatiividest on meelest läinud nullalternatiiv ehk üldse tegemata või pooleli jätmine, mis võibki lõpuks olla isegi juba kulutatud summade juures odavaim ja parim tulevikku suunatud lahendus. Aja võtmine mõtlemiseks võib säästa oluliselt aega, inimesi ja ressursse. Projektide pooleli jätmist ja vigade tunnistamist ei peaks kartma. Sellest rohkem peaks kartma rutakalt ja rumalalt raisatud raha ja mania grandiosa‘t.
Eestis räägitakse sageli tööjõupuudusest. Aga äkki siin lahendamegi probleemi nii, et teeme vähem, aga läbimõeldumalt. Eestlasi on küll vähe, aga me oleme arukad. Tark ei torma.
Iga riik otsib oma Nokiat. Viie rikkaima riigi sekka meil ilmselt asja pole. Lätlased peavad meid aeglasteks. Aga äkki see on meie tugevus? Elame ise ka selle järgi: lennujaamas tervitab siia saabujaid hüüdlause “Estonia – it’s about time”. Teha aeglaselt, vähem, aga paremini. Enne tegutsemist mõelda, laiselda, mitte kilplase kombel hakata rapsima. Selle ideega võiks sobida ka lühema tööaja kontseptsioon. Töötaja küll töötab vähem, aga on efektiivsem, sest suudab oma tööd teha puhanuna paremini ja läbimõeldumalt. Vaba aega saab ära kasutada enese harimiseks, et veel rohkem mõtteainet oleks enne tegutsemist.
Teeme vähem, aga paremini
Ületöötamine ja läbipõlemine ei ole enam piinlikkust valmistav saladus, vaid sellest räägitakse aina rohkem. Valdkonna spetsialistid kõnelevad vaimse tervise kriisist, milles oluliseks teguriks on ületöötamine. Ka laste vaimse tervise probleeme on seostatud lapsevanemate ületöötamisega ja laste tähelepanuta jätmisega. Enam ei saa laste kasvatamisel toetuda ka vanavanematele, sest isegi nemad on tööga liialt hõivatud. “Aega pole, kiire on” ühendab juba lausena mitut põlvkonda.
Sellele vastukaaluks on hakanud paljudes maailma jagudes levima mõiste slow living (aeglane elustiil), mille kesksel kohal on aja maha võtmine, teadvel olek ja pühendumine sellele, mis tegelikult elule tähenduse annab. Ja see tingimata ei nõua palju raha, vaid läbimõeldumalt elamist.
Kui iga inimene küsiks, kuidas ma saaks teha vähem, aga paremini, oleks Eesti juba parem paik. Lihtsal tööinimesel tekib paratamatult küsimus, kas temal on üldse valikuvabadus vähem teha. Sellepärast peaksidki sellele küsimusele keskenduma esmalt juhtival kohal töötajad, kes suudaksid oma läbimõelduma tegutsemisega säästa oma alluvaid tegemast kilplaslikku tööd.
Alles jäänud aega saaks pühendada lähedastele, hobidele ja lõõgastumisele. Muideks, ka ajuteadlased ja psühholoogid on korduvalt jõudnud tõdemuseni, et uued lahendused probleemidele tulevad tihti just logeledes ja lõõgastudes.